5. Netikett - Andesta teistele nende eksimused! rada7
Lugesin just pisut netiketi kohta ja valisin enda isikliku kogemuse põhjal väikese kirjelduse
Virginia Shea 10. käsule: "Andesta teistele nende eksimused".
Aasta oli siis 2005 kui mina pealinna poisiks hakkasin ja uurisin, mis meil siin Eestis netimaailmas ka toimub. Õigupoolest ei olnud huvi väga netis ringi kolada kui pigem endale bändikaaslasi leida.
Kuidas sa seda õigupoolest suures ja võõras linnas teed?
Annad endast kuidagi teada ja väljendad enda soovi leida kaaslasi. Tollal tundus väga perspektiivikas koht olevat kohalik sait nimega rada7.ee.
Tulnuna väikesest linnakesest nimega Viljandi (õigupoolest selle linnakese kõrvalt, maalt) ei olnud ma miskit kuulnud kuidas netis end väljendama peab ja ka seda missugune raev seal võib paari vale sõna peale sulle peale lennata.
Otsustasin kiiresti registreerida end tollel saidil kasutajaks, et enda kuulutus üles panna. Otsisin enda bändi bassimeest. Kuna ma soovisin, et kuulutus pisut rohkem tähelepanu saaks ja ma kiiremini võimalike bassimehe kandidaate, siis otsustasin väikese provotseeriva pealkirja kasuks.
Kuulutus sai nimeks "Kas Tallinna pinnal bassisti ka leidub" vms. Kirjutasin sinna juurde väikese kirjelduse sellest, mis ise teeme, kes bändis juba on ja kuidas kes mida valdab. No seal ei hoidnud ka väga tahaplaanile, pisut ikka forsseerisin, et kui vinge on.
Aga jumal hoidku netis eksimast paari nime vastu. Muusika keskkonnas ei tohi staaride nimesid kirjavigadega üles laadida. Oli mul väike näpukas, sest ei pidanud ma õigeks kõike kohe üle kontrollida nagu tänapäeva noortel "googeldades" tavaks on. Keegi ei usalda enam iseend, no aga ma tollal usaldasin, täiega!
Ja siis kui ma olin ühe rokkari nime valesti kirjutanud, siis hakkas alles möll pihta.
Minu üle tehti nalja, peeti mind opakaks jne. Aga ma läksin mänguga kaasa ja ajasin teemat ikka edasi. Lootus oli ju lõpuks ikkagi bassist leida. Sain selle asemel mingi veidra kuulsuse.
Kuigi ma ei mõistnud alguses, mis seal kõik toimus ja miks mind nii agressiivselt ette võeti, lahenes kogu situatsioon ilusti.
Aga ma sain ikkagi oma mälestuse elu lõpuni, kuidas tegelt tuleks algajatele pisut andestada ka, mitte neid kohe põlema panna.
Nüüd on kõik tip-top...traumad jäid sinna foorumi postitusse ja õppetunnid olid kõvad. Tagantjärele vaadates on see kõik vägagi nalja pakkuv aga siis oli ta küll traumeeriv.
SiimB
Virginia Shea 10. käsule: "Andesta teistele nende eksimused".
Aasta oli siis 2005 kui mina pealinna poisiks hakkasin ja uurisin, mis meil siin Eestis netimaailmas ka toimub. Õigupoolest ei olnud huvi väga netis ringi kolada kui pigem endale bändikaaslasi leida.
Kuidas sa seda õigupoolest suures ja võõras linnas teed?
Annad endast kuidagi teada ja väljendad enda soovi leida kaaslasi. Tollal tundus väga perspektiivikas koht olevat kohalik sait nimega rada7.ee.
Tulnuna väikesest linnakesest nimega Viljandi (õigupoolest selle linnakese kõrvalt, maalt) ei olnud ma miskit kuulnud kuidas netis end väljendama peab ja ka seda missugune raev seal võib paari vale sõna peale sulle peale lennata.
Otsustasin kiiresti registreerida end tollel saidil kasutajaks, et enda kuulutus üles panna. Otsisin enda bändi bassimeest. Kuna ma soovisin, et kuulutus pisut rohkem tähelepanu saaks ja ma kiiremini võimalike bassimehe kandidaate, siis otsustasin väikese provotseeriva pealkirja kasuks.
Kuulutus sai nimeks "Kas Tallinna pinnal bassisti ka leidub" vms. Kirjutasin sinna juurde väikese kirjelduse sellest, mis ise teeme, kes bändis juba on ja kuidas kes mida valdab. No seal ei hoidnud ka väga tahaplaanile, pisut ikka forsseerisin, et kui vinge on.
Aga jumal hoidku netis eksimast paari nime vastu. Muusika keskkonnas ei tohi staaride nimesid kirjavigadega üles laadida. Oli mul väike näpukas, sest ei pidanud ma õigeks kõike kohe üle kontrollida nagu tänapäeva noortel "googeldades" tavaks on. Keegi ei usalda enam iseend, no aga ma tollal usaldasin, täiega!
Ja siis kui ma olin ühe rokkari nime valesti kirjutanud, siis hakkas alles möll pihta.
Minu üle tehti nalja, peeti mind opakaks jne. Aga ma läksin mänguga kaasa ja ajasin teemat ikka edasi. Lootus oli ju lõpuks ikkagi bassist leida. Sain selle asemel mingi veidra kuulsuse.
Kuigi ma ei mõistnud alguses, mis seal kõik toimus ja miks mind nii agressiivselt ette võeti, lahenes kogu situatsioon ilusti.
Aga ma sain ikkagi oma mälestuse elu lõpuni, kuidas tegelt tuleks algajatele pisut andestada ka, mitte neid kohe põlema panna.
Nüüd on kõik tip-top...traumad jäid sinna foorumi postitusse ja õppetunnid olid kõvad. Tagantjärele vaadates on see kõik vägagi nalja pakkuv aga siis oli ta küll traumeeriv.
SiimB
Kommentaarid
Postita kommentaar